Immer und Ewig
Niggi on fotograaf, Annette oli kunstnik. Nüüd on nad hilistes kuuekümnendates ja võtavad ette reisi läbi Lõuna-Euroopa. Niggi on sisustanud mikrobussi kõige eluks vajalikuga, et kaelast saati halvatud abikaasa saaks teekonna kaasa teha.
Filmi autor, nende tütar, ühineb reisiga, kuid romantiseerimata seda kui armastuse igavikulisuse musternäidist otsib ta pigem vastuseid mõtetele, kuidas see ei saa olla ideaalne armastuslugu. Pea 50 aastat koos veetnud paar ise selle üle pead ei vaeva. Praktilise meelega Niggi mõtleb selle asemel pigem täiusliku pildistamisvalguse püüdmise peale ning proua naudib vaateid, lastes unistustel lennelda.
Dokumentaalfilm „Teekond” ei nuru kaastunnet ega küta üles emotsioone: see on lugu usaldusest, hoolimisest, rahust ja tingimusteta armastusest seda idealiseerimata.